Pöfftastic

PÖFF võib küll juba läbi olla, kuid sealt saadud filmielamused on mul sama värskelt meeles kui eilne päev! (tavaliselt oleks siin naerukoht, kuid filmide peale on mul tõesti üllatavalt hea mälu)
 

Esimene kahest filmist, mida vaatamas käisin, oli Never Let Me Go. Lugu futuristlikust ja utoopilisest ühiskonnast, kus organidoonorluse eesmärgil kloonitud inimesed pole sugugi ebatavaline nähtus. Hoolimata selle filmi fiktsionaalsest taustast on rõhk aga hoopis draamal. Olulisim mõte, mis minu arvates sellest filmist  läbi kumab on see, et klooniks olemine ei tähenda tunnete puudumist. Ka neil on hing. Ka nemad tunnevad rõõmu. Ka nemad tunnevad valu. Ka nemad armastavad. See lugu on ideaalne näide sellest, kuidas maailm toimiks siis, kui inimesed üksteist enam inimlikult ei kohtleks. Ehk siis kahtlema peaks hakkama hoopis inimese enda hinge olemasolus, mitte vaid klooni omas.

Mõte inimeste kloonimisest ja nende kasutamisest organidoonoritena kuni nad aeglaselt ja valuliselt surevad on küll õõvastav, kuid minupoolne respekt samanimelise raamatu autorile Kazuo Ishiguro'le, kes kloonimise ideele niivõrd originaalselt läheneda oskas, et see film isegi mind vaatama kutsus. Kui see oleks action või sci-fi võtmes kirjutatud, siis poleks see mu silmini ilmselt kunagi jõudnud, aga draamaga tabas ta küll kümnesse.

Teist filmi, nimega That Evening Sun, saaks mõningal määral saaks isegi Never Let Me Go'ga võrrelda, kuna mõlemad räägivad sellest, kui raske on kaotusega leppida ning eluga edasi minna. Hallipäine Hal Holbrook  tegi vaatamata kõrgele eale suurepärase etteaste. Eriti mõnusaks tegi selle kinoelamuse veel asjaolu, et seanss Kosmose väiksest saalist Coca Cola Plaza A.le Coq-i sviiti tõsteti. Karta on, et kasutasin juhust ja tõmbasin end suures tugitoolis mõnusasti kerra. Väga sümpaatne indie film.

Ja lõpetuseks üks pöffiväline film, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta - Shutter Island. Üks muljetavaldavamaid psühho-thrillereid, mida siiani näinud olen. Ma armastan filme, mis suudavad mind kogu aja ootusärevuses hoida ning mille lõppu ette ennustada ei oska. Kõik, mis ma ütlen on see, et tahaks juba näha, mis filmirolli Leo järgmisena vastu võtab, sest viimasel ajal on ta valikud laitmatud olnud!

Heade filmide terviseks!

We can dance until we die

Tantsimine, kuldaväärt seltskond, lumeinglid, pisangi kokteilid - need on vaid mõned märksõnad kirjeldamaks selleaastast Arbavere pidu!

Ei mäletagi millal viimati terve õhtu naeratus näol oleks olnud. Samuti ei mäleta ma millal viimati end tantsupõrandal täiesti vabaks oleks lasknud (minu siiras vabandus nende ees, kelle silmadele mu totrad tantsuliigutused valu põhjustasid). See õhtu oli just see, mida ma vajasin. Midagi maagilist. Midagi, millele tagasi mõeldes naeratus näole tuleb. Võib öelda, et väljend 'Kes pole Arbaveres käinud, pole tudengielu näinud!' peab kenasti paika.

Ning kui eile öösel sai Arbaveres sai lumeingleid tehtud, siis täna öösel tuli ka selle talve esimene kelgusõit ära. Ei, te ei lugenud valesti. Kell 1:40 tuli õnnelik lumeinimest meenutav Kristina õnnestunult väljast kelgutamast. Elu tuleb endal ise põnevaks teha!

Cause life without fun is a meaningless one!

Aia!

August Hundi, Iirise ja Aidese kontsert ehk muusikasotsioloog välitöödel.

Kui Aidese ja Iirise kontserdid minult suuremat tähelepanu ei pälvinud, siis August Hunt sai seda piisavalt kõigi kolme eest. Lõppude lõpuks olingi ju just huntide pärast sinna kohale läinud. Ja pettuma ma ei pidanud. Catchid lood, muhedad bändipoisid, mõnus lavaline olek ja isegi natuke vabastiilis tantsu ja räppi. Kokkuvõttes, igati viis pluss esinemine. Minu arust väga austusväärne, kui artistid oma töö ja vaevaga oma asja tehes kusagile jõuavad. Sest sellise töö viljad on teadagi kõige magusamad! Ja ma olin juba täiesti unustanud, kui vabastav tantsimine olla võib. Äitäh, et mulle meelde tuletasid, Korter!

Väike shout out ka Piretile ja Egele, kes mu väsimusest tingitud oh-so-awesome huumorit kella pool 7ni hommikul pidid kannatama! I love it when I make absolutely no sense!

Järgmise korrani!

Aiden Grim Show

Hey Aiden, give us a smile!

And finally.. 

Cheers, mate!

(PS. Love you with all my intensity)

My gift is my song and this one's for you

Viimase aja parim filmileid on kohe kindlasti Pride and Prejudice. Kuigi tuleb tunnistada, mul olid selle linateose ja üleüldse story kohta omad eelarvamused. Ja nii nagu Miss Elizabeth Bennet eksis Mr Darcy suhtes, eksisin ka mina selle filmi suhtes. Arvasin sealt tulevat palju arusaamatut vana inglise keelt, igavaid situatsioone, klišeelist ülemängitud lovestory'it, kuid sain hoopis kõige ilusamate looduskaadrite ja kõige romantilisema ja siirama ja tõelisema loo osaliseks. Ja seda kõike ilma ühegi suudluseta filmis.

Kui tavaliselt on nii, et enne loetakse raamatut ja pärast vaadatakse filmi, siis seekord toimisin ma täpselt vastupidi. Nüüd võtsin riiulis tolmu koguva Pride & Prejudice'i inglisekeelse raamatu pärast mitut aastat uuesti kätte ja pole seni enam käest suutnud panna. Ju ma siis olin tookord pisut noor ning ebapädev sellist ilukirjanduslikku vana inglise keelt lugema, et see raamat lõpuks nukralt riiulisse konutama jäi.

Lõpetuseks midagi ilusat ja südantsoojendavat vihmasesse päeva:

I bet that you look good on the dancefloor

Kui nädalavahetus algas Greta sünnipäevamölluga Salvadoris (peaks mainima, et kell seitse hommikul sünnipäevalapse maja pimedas trepikojas istuda oli äärmiselt.. huvitav), siis pühapäevane Sleepwalkersi filmiõhtu Seltsikas pani sellele ilusa punkti! Tasuta lühifilmid, tasuta õunakook, tasuta karask - what more could you want! Filmiõhtule eelnes ka eriti mõnus aja parajaks tegemine raamatupoes huvitavaid raamatuid lugedes (ja ma veel mõtlesin, et raamatupood on koht, kust raamatuid ostetakse). Viru Apollo, sa hakkad mind edaspidi palju tihemini nägema! Ja ma luban, et ostan ükskord raamatu ka.

Elagu kultuursed nädalavahetused!

Pull me down hard and drown me in love

Teate ju küll, et kõige lihtsamad asjad võivad vahel tuju märkimisväärselt tõsta. Samamoodi võivad need väiksed asjad ka mõnel juhul tuju täielikult nullida. Ning kui sa oled väga emotsionaalne inimene on nii positiivne kui negatiivne emotsioon vähemalt 2x intensiivsem. Nii et sellise ülitundliku inimese tuju rikkuda on kergem kui endale võileiba teha. Küll mul on hea meel, et ma üks neist 'õnnelikest' inimestest olen!

Mu tujud on nende paari päeva jooksul kõikunud rohkem kui temperatuur Eesti suvel. Olen jõudnud oma sõprades nii üllatuda kui pettuda ja see kõik on nii ära väsitanud, et lülitaks oma emotsioonid hea meelega lihtsalt nupust välja (kui vaid selline on/off nupp olemas oleks). Samas mõtlen ma, et kui poleks emotsionaalseid inimesi, kes teadupärast kunsti ja muusikat sügavamalt tunnetavad, oleks maailmas palju vähem andekaid artiste ning neid, kes nende loomingut hindaksid ning iga oma ihurakuga naudiksid. Nii et igal omadusel, nagu ka igal lool, on kaks poolt. Tuleb lihtsalt osata oma pahed voorusteks muuta.

Minu nädala avastusteks on Peter Bradley Adams ning Matt Nathanson. Folk pop/rock pole kunagi nii hästi kõlanud.

Hea muusika terviseks.