The greatest thing you'll ever learn is just to love..

.. and be loved in return.

Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi kui elan teiste elusid. Filmide vaatamine tundub mulle vahel sellena - kellegi teise elu elamisena. Mõneks tunniks tundmatusse reaalsusesse hüppamisena või põgenemisena, kuidas soovite. Ja nendeks mõneks lühikeseks tunniks kaovad kõik isiklikud mured, nagu imeks mingi nähtamatu kogu kõik su mõtted endasse. Justkui puhkus. Ainult, et iseendast. Tõsi, mitte küll kauaks.

Vaatasin eile filmi nimega Away From Her. See jutustab lugu mehest, kelle naisel diagnoositakse Alzheimeri tõbi. Ja selle filmi nägemine pani mind mõtlema, et kas mina suudaksin leppida sellega kui mu elu armastus mind ühel hetkel enam absoluutselt ei mäletaks? Raske on midagi oletada, kuid üks asi on kindel: see murraks mu südame miljoniks väikseks tükiks. Ja kui armastus on kui hapnik, siis kuidas õppida ilma selleta hingama? Loodan, et mu elus ei saabu kunagi hetke, kus pean tõdema, et olen vana, hallipäine, ja üksi.

Armastagem üksteist!

Good muzicxx

Tänasega algab "Kristina õpib tundma head Eesti muusikat (ja välismaa rokilegende)" kuu.

Jep, just nii!

Minu valduses on seitse albumit sellistelt toredatelt artistidelt nagu Vaiko Eplik & Eliit, Röövel Ööbik, Pink Floyd ja Nirvana ning minu ülesandeks on need ära kuulata ja positiivselt üllatuda. Olles juba ühe albumiga vaikselt tutvust teinud, tundub, et selle viimase ülesandega ei saa väga raske olema.

Aitäh toredale Joosepile, kes oli nii lahke ja mulle kõik need plaadid kuulamiseks tõi!

Let the listening begin!

Everything could have been anything else

Ma vaatasin eile ära filmi, mis kukub ilmselt kõige keerulisemate aga samas ka kõige lummavamate filmide kategooriasse, mida ma kunagi näinud olen - Mr Nobody.

Müts maha nende ees, kes sellise süžeega hakkama said ja filmi sellele vääriliselt teostasid! Järjekordselt suurepärased eriefektid, ajaga mängimine ja tegelaskujude olemuse portreteerimine. Ütleme nii, et see on üks neist filmidest, mille puhul oleks imelik mitte segaduses olla pärast selle äranägemist. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma ka kell 3 öösel veel mitmeid tunde üleval olla, et see film enda jaoks lahti mõelda nii et võtsin appi virtuaalse sõbra IMDb ning sealne message boardi postitus tõi soovitud selguse. Võite juba aimata, et neid 'aaaaa, nüüd ma saan aru!' momente jagus küllaga. Kui mu arvamus sellest filmist juba linateose lõppedes, ikka veel segaduses olles, oli hea, siis pärast vastuste saamist jõudsin järeldusele, et see film on ikka uskumatult hea.

Huvitav on see, et Inceptioni'l on facebookis 1,640,828 fänni ja Mr Nobody'l kõigest 6,691. Ja nüüd tuleb koht, kus ma ütlen, et loomulikult on inimesed erinevad, neil on erinevad maitsed ja seetõttu erinevad eelistused jne jne. Ja nagu ma lugesin, pole Mr Nobody isegi USAs esilinastunud (shame on you, U.S.. movie.. people!!!) Aga olgu nende arvude suure vahe seletus milline tahes, mina leian, et Mr Nobody vääriks suuremat tähelepanu. Samas pole Facebook mingi teab mis suur näitaja nii, et me ei saagi teada kui paljude uudishimulike vaatajate lemmikfilmide hulka Härra Eikeegi tegelikkuses jõudnud on. Aga olge mureta, Inception'it ma maha tegema ei hakka. Miks peaksingi? See oli hella good film! (pealegi kardaksin ma neid miljonit inimest, kes mulle ilmselt kallale tuleksid, kui ma selle kohta ühtegi halba sõna julgeks öelda.. just kidding!) Kõik, mis ma ütlen on, et kui sulle meeldis Inception ja selle keerulisus, siis ole Mr Nobody puhul valmis veel suuremaks segaduseks (aga ka põnevuseks!)

See film on kohustuslik igale inimesele, keda paeluvad sci-fi/fantasy tüüpi natukese draama ja romance'ga vürtsitatud linateosed, ja kes actually tahab ja viitsib mõelda. Sest olgem ausad, tänapäeva blockbusteriga pole muud peale hakata kui vaid vaadata ja reageerida, aga Mr Nobody taoliste filmide puhul tuleb kõigepealt vaadata, mõelda ja alles siis saab reageerida.

Aah, nii hea ikka kui vahel filmivalikuga kümnesse tabad!

The blue horizon

Ma mäletan, kui sattusin millalgi 2009 aastal kogemata The Lovely Bones'i treileri otsa. Ma mäletan, et ma teadsin, et pean selle filmi ära nägema, ja et see film puudutab midagi minu sees. Taaskord ei vedanud mu intuitsioon mind alt. Fantaasiafilmid on alati mu lemmikud olnud. Ja selles filmis oli minu jaoks kõike.

Fantastilised eriefektid, hästi välja veetud põnevusmomendid, silmiavavad üllatushetked, kaasahaarav sisu lahti rullumine (mille võlgneme samanimelise raamatu autorile Alice Seboldile) ja loomulikult intensiivsete emotsioonide õnnestunud edasikandmine. Mis aga annab sellele filmile tõelise väärtuse on asjaolu, et ta suudab sind nii endasse imeda, et unustad ära, mis on reaalsus. Aga ainult siis, kui sa seda endal lubad. Mina lubasin. Ja ei kahetse. Olen kindel, et elamus oleks hoopis teistsugune olnud, kui oleksin seda filmi keset päeva vaadanud. Halvem. Aga öösel, üksinda, vaikuses, see on see millest ma räägin.

Kui see film midagi öelda üritab, siis seda, et lähedase surmaga leppimiseks ei tule mitte haududa kättemaksu ja raisata kogu oma energiat vihkamisele või küsimustele nagu 'miks just tema', 'miks just nüüd', vaid lasta lahti minevikust, aktsepteerida reaalsust, ja mäletada heaga. In the end, the bad guys always get what they deserve.

Kui keegi arvab, et see on mingit sorti haledalt hilinenud movie review, siis ta eksib. See on elamus. Puhtalt minu elamus.

Furry walls

Pärast aastaid arvuti protsessori valju undamise kuulmist.. Pärast arvukaid emotsionaalseid arvutiekraani peksmisi pildi kinnikiilumisel.. Pärast kõiki ebaõnnestunud katseid puhastada arvutit nii, et internet avaneks kiiremini kui 10 minutit.. Pärast umbes 7 aastat kiviaegse näiliselt arvutile sarnaneva asjaga töötamist võite 6. augusti punaselt ära märkida ja mind 21. sajandisse jõudmise puhul õnnitleda, sest ka mina kuulun nüüd laptopi uhkete omanike sekka!

Kuid loomulikult just siis kui olin kõige tüütumate töödega (ehk siis failide ja muu taolise ümbertõstmisega) ühele poole saanud, tuli torm ja viis meilt elektri. Can't help but wonder, kas kuskil on seadusega kirja pandud, et Kristina ei tohi rohkem kui kaks päeva järjest õnnelik olla. Aga olge mureta, see lugu leidis siiski õnneliku lõpu ning mina ja mu uus Dell Inspiron 1545 reunitisime õnnelikult ühel kenal päiksepaistelisel teisipäeva õhtupoolikul! Eesti Energia küll hirmutas juba, et lausa kuni kaks nädalat võib minna, kuni meie juurde parandustöödega jõutakse, kuid pika pommitamise järel saime elektri siiski pärast 48 tundi tagasi.

Nüüdseks on kvaliteetaega uue läpakaga küll ja küll veedetud, kuigi ma siiani ei usu, et see kahe ja poolekilone elektroonikaime minu oma on. Nüüd on vaja veel vaid vanale arvutile tema koht kätte näidata ehk siis lammutada ta täielikult laiali.

Or should I stroke the furry walls?

Baby, baby, baby, oooh

I love my new baby! Loomulikult käib jutt mu uhiuuest mp3-mängijast, mida ma edaspidi Baby'ks nimetama hakkan.

Võite kõik maailma i-podid endale võtta, sest mina olen leidnud oma lemmikvidina 2010. Sellel on olemas kõik vajalikud funktsioonid, aku kestab orienteeruvalt kakskümmend kaks tundi, helikvaliteet on üllatavalt hea arvestades seda, et pole tegemist teab mis kallite klappidega, sellega käib kaasas isegi Philips Bluebird player ja mis kõige olulisem - see on taskukohane isegi kirikurotist tudengile!



Kokkuvõtvalt: maailmaparim!

The good times gonna come

Kui laupäeval Ashtanga jooga workshop'i sisse jalutasin poleks eales arvanud, et sealt nii inspireerituna lahkun (niisamuti kui ma ei arvanud, et joogas füüsiliselt eriti palju pingutama peab - fail). Jõudsin veel kindlamalt järeldusele, et jooga on just see, mida mul vaja on. Kosutus meeltele ja kehale. Samm sisemise rahu ja tasakaalu suunas. Aah, kõlab hästi! Peab selle plaani teoks tegema.

Selle ja veel miljon teist plaani. Õnneks on tulnud kusagilt (kurat teab kust) motivatsioon nii et tegelen juba praegu nii mõnegi plaani elluviimisega. Tööotsingud (ja ka mõned esialgu saladuseks jäävad otsingud) on täies hoos, uus läpakas on ilmselt paari nädala pärast käes, aga see pole veel kõik - olen ka viimaseks ülikooliaastaks paljud asjad enda jaoks paika pannud ja actually eesmärgid püstitanud (millega ma kahel eelmisel aastal lihtsalt ei viitsinud pead vaevata). Ja ka see pole veel kõik - kui kõik õnneks läheb, liitun ma roolikeerajate klubiga! Ja uskuge või mitte, ka see pole veel.. no wait, that's it.

Aga nagu kombeks järgneb õnnestumiste reale alati õnnetus. Nii jäingi täna piletida sõidu eest mupole vahele. Lol. I guess it was bound to happen, pool aastat ilma piletita sõitmist ja mitte vahelejäämist tunduski liiga hea, et tõsi olla. Ja kõige iroonilisem on see, et mu trahv on väiksem kui summa, mille oleksin pidanud mittetallinlase kuukaardi eest välja käima. Nii, et kas ma kokkuvõttes õppisin sellest midagi? Ei.

Natsa head eestimaist muusikat ka siia lõppu: