Don't haunt me

Nii palju head muusikat on vahepeal välja tulnud, et ma lihtsalt pean seda teiega jagama! Mõned plaadid on küll eelmise aasta lõpust, kuid siiski väärt mainimist.

Esiteks Vaiko Epliku & Kristjan Randalu Kooskõla. Kuigi ma ei ole suurem asi jazzi fänn, siis üllataval kombel ei häirinud mind selle plaadi jazziliku vibe'iga lood absoluutselt. Vaiko vokaal võib vist iga laulu kuulatavaks teha. Eriti avaldas mulle muljet uus versioon loost Hei Sebastian. Kristjani jazzklaver ning Vaiko erinäoline hääl olid ideaalses harmoonias. Eriti mõnus oli, et Vaiko suutis laulda ühel hetkel nii pehmelt ja teisel täie poweriga. Igatahes aranžeeringud olid väga huvitavad ja teistsugused sellest, mis Vaiko & Eliidi plaatidel kuulda võib. Ja kui veel mõelda, et tegemist on laivesitustega, siis on kooskõla tõesti muljetavaldavalt hea. 

Edasi välismaale. Mõned kuud tagasi avastasin enda jaoks uue briti bändi nimega Mumford & Sons. Nende Sigh No More ilmus küll plaadipoodidesse juba üsna tükk aega tagasi (2009 Oktoober UK's ja 2010 Veebruar USA's), kuid mina avastasin nad alles aasta lõpul nii et see ei loe!!!!!!! See album on lihtsalt ideaalne folk pop album! Sisuga sõnad, kummitama jäävad meloodiad, Marcus Mumfordi briti aktsendi ja käreda hääle kombinatsioon ning eriti mõnusad akustilised kitarriseaded. Kokkuvõtvalt: südamega tehtud muusika. Kuigi sellise hea plaadi pealt on patt lemmikuid välja tuua, teen ma seda ikkagi. Üheks selliseks lemmikuks on White Blank Page (nagu ka mu ühest eelmise aasta postitusest võis näha), aga ka plaadi nimilugu Sigh No More. Ilmselgelt on tegemist bändiga, kes veel palju tähelepanu pälvib ning seda teenitult. Juba on nad oma debüütalbumiga kandideerinud kahele Grammyle ning võitnud Brit Award'i kategoorias Best British Album. Jään huviga nende edasisi üllitisi ootama ning loodan, et jõuan neid kunagi ka Inglismaale kuulama, kuna nende energilised laivid tunduvad lihtsalt  hämmastavalt head (veel üks põhjus, miks Inglismaale kolida - as if there weren't enough of those already!).

Samuti lasi uue plaadi välja üks mu lemmikuid artiste Sia. We Are Born puhul on tegemist veidike energilisema ning eksperimenteerivama albumiga kui Some People Have Real Problems, kuid see on siiski sama hea Sia. Tema puhul on mulle alati eriti meeldinud tema häälekasutus (see on üks selliseid hääli, mida on raske imiteerida ning seetõttu hakkab paeluma). Loomulikult on kiiduväärt ka see, et ta ise oma laule kirjutab (ilmselgelt võlgneb Christina Aquilera natuke You Lost Me populaarsusest Siale). Märkimisväärt lugude hulka kuuluvad Stop Trying ning Bring Night, Never Gonna Leave ning I'm In Here.

Ning mis oleks üks muusikane blogipostitus ilma McFly'ta. Nende Above The Noise ilmus müügilettidele küll juba eelmise aasta novembris, kuid kuna arena tour tuleb märtsis (ning  ma lähen 1. aprillil Wembleyle nende kontsertile), siis on vast asjakohane neid mainida. See album on midagi hoopis teistsugust kui poisid varem teinud on. Kahjuks on sõna 'teistsugune' siinkohal natuke halva maiguga. Kunagisest heast ja rõõmsast pop rock'ist on saanud midagi tantsulist ja tühja. Õnneks on plaadil siiski paar head lugu, mis teevad üldmulje positiivsemaks. Näiteks I'll Be Your Man näitab Tom'i häid vokaale ja on üleüldse väga mõnusa sensuaalse vibe'iga ja meeldejääva meloodiaga laul. Hea lugu on ka viimati singlina välja tulnud That's The Truth. Kuid hoolimata nigelast albumist on raske mitte neid nelja tüüpi armastada, sest kuigi nende stiil on teistsugune, on nad ise ikkagi täpselt samasugused lahedad tegelased.

Ning lõpuks kauaoodatud Radiohead'i uus üllitis The King Of Limbs, mis alles mõned nädalad tagasi internetiavarustesse paisati. Sattusin mõni päev pärast albumi väljatulemist lugema ühte reviewd, millle autor väitis, et See on Kid A ja In Rainbows sünnitis ning et selle plaadiga pole 'mingit uut maad vallutatud'. Well, I beg to differ! See küll sarnaneb In Rainbows'le, kuid on siiski sellest edasiminek ehk siis veel eksperimenteerivam (kui see üldse võimalik on). Igaljuhul huvitav album, millele esimese kuulamisega kindlasti täielikult pihta ei saa. Meeldejäävamad lood on minu arvates Bloom, Lotus Flower, Codex ning Give Up The Ghost, mis on üks mu lemmikumaid tracke sellest albumilt. Haunting vocals, mõnus kitarr - põhimõtteliselt Thom Yorke oma tuntud headuses. Ning mainimata ei saa jätta ka Lotus Flower'i videot, mis taaskord tõestab, et Thom can never really go wrong  (nagu üks kommenteerija andekalt nende YouTube'i video alla kirjutas). Epic Ian Curtis-like dancemoves! Sellest on juba ilmunud ka paroodiad (nt. selline, kus taustalooks Bird Is The Word), mis on minu arust päris naljakad. Mõni paandunud Radioheadi bänd ilmselt pahandaks selle üle, kuna kõik Radioheadiga seostuv on ju püha, kuid mina selline pole. Coverid on minu silmis ka täitsa teretulnud nähtus. Kokkuvõtvalt ootamistväärt album. Kõige vingem on see, et nad lasevad väidetavalt minu sünnipäeval, 9.mail, välja special 'newspaper' addition'i (guess I know what I want for mah birthday!).

Et te teaksite millest ma räägin:



Olge mõnuzad ja kuulake ikka head muzzi!