This is the time of my life

Elu on ilus. Jah, kohe täitsa ilus. Pange see päev kalendrisse kirja kui tahate, sest minu suust selliseid avaldusi tihti ei kuule.

Ma tean, et paljud kasutavad seda väljendit üsna kergekäeliselt, kuid mina üldiselt väldin selliste väljendite loopimist hetkeemotsiooni ajel. Minu jaoks avaldub elu ilu siiski pikema aja vältel ja selleks, et sinna olen-oma-eluga-rahul faasi saada, tuleb vaeva näha. Kui ma olen midagi selle viimase aasta jooksul õppinud, siis just seda, et õnn ei kuku käed rüpes istudes sülle. Need, kes mind kaua ja teistest enim tunnevad (või pigem tundsid?) võivad kinnitada, et olen aastaga palju muutunud. Just sisemiselt. Mõttelaadilt. Aga seda kui palju vaeva ma nägema olen pidanud ei kujuta vist keegi ette. Nii et neile, kes vana Kristinat taga leinavad - don't! I never liked her. Mis mulle aga meeldib on see, et saan nüüd lõpuks öelda, et keegi ei tea mind paremini kui mina ise. Ma võibolla pole küll veel täpselt see inimene, kes ma olla tahaks ja 100% enda eluga rahul, but I'm getting there.

Kui juba jutt enseseavastustest käib, siis jõudsin just hiljuti järeldusele, et peod + alkohol ei ole päris minu jaoks. Tegelikult tegin selle avastuse juba tükk aega tagasi, kuid selle õigsuses veendusin alles nüüd. Mitte, et ma ütleks, et ma neid kahte enam mitte kunagi kokku ei sega, aga kindlasti vähenevad kogused, nii nagu on vähenenud üleüldine vajadus alkoholi järele. Call me crazy, aga mulle meeldib mäletada iga hetke, iga sõna, olgu need kui tahes tähtsusetud. Mu sõber küsis mult täna, et mis see siis on, mis mu elu nii lilleliseks teeb? Minu vastus: see, et oskan seda nautida sellisena nagu ta on. Ja selleks pole tarvis mingeid mõnuaineid. Vaja on vaid ärkvel olla ja võtta igast hetkest kõike, mida võtta annab.
 
Nautigem elu!