Ma vist idealiseerin inimesi, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et nad kipuvad mind pidevalt alt vedama (note to self: snap back to reality!). Ja arvatakse, et inimeste headusesse uskumine on hea asi. Minule ei ole see küll muud kui peavalu põhjustanud.
Vähemalt värskes õhus saab alati pea selgeks. Nagu eile, kui sai kokku maha kõnnitud 11 km. Jalad tahtsid küll otsad anda, ja väikseid pikutamispause rohul tuli ikka ette, kuid päiksetõus oli ilus (olenemata faktist, et nägin seda Iru elektrijaama taustal Maardu lähistel). Ja ma actually hääletasin. Esimest korda elus. Ja võib olla, et ka viimast. Seekord jõudsin küll tervelt pärale, kuid better safe than sorry, või mis? Igatahes, koju jõudmine poole 6 paiku oli jumalik.
Sellistel puhkudel võib võib julgelt öelda 'home SWEET home!' (mitte 'home crappy home', nagu mul mingil ajal kombeks oli öelda).
Sellistel puhkudel võib võib julgelt öelda 'home SWEET home!' (mitte 'home crappy home', nagu mul mingil ajal kombeks oli öelda).
No comments:
Post a Comment